Ma olin umbes kuu aega tagasi täiesti kindel , et ma olen tüdruk , kes ei hakka kunagi pidama blogi ega muud sellist . Kes jätab oma tunded , mõtted ja emotsioonid kõik enda teada või jagab neid telefonis mõne parima sõbrannaga või äärmisel juhul hetke emotsioone msni teel . Veel vähem uskusin ma sellesse , et ma panen oma tunded kirja paberile , mis on kõigile iga kell kättesaadaval . Kuid nüüd olen ma siis jõudnud nii kaugele , et ma pean blogi ning samas ka kirjutan kõik oma päeva emotsioonid paberile. Samas kunagi väiksemana sai ju ikka salapäevikuid tabalukuga kinni löödud ning padja alla peidetud . Roosadesse päevikutesse sai ikka kirjutatud , kuidas üks või teine poiss paneb pea keerlema ja toob kõhtu liblikad . Või kuidas mõnda tüdrukut ei salli ,sest et tal on parem Hello Kitty huuleläige kui endal . Aga ikkagi on vahel hea panna kõik oma parimad hetked , emotsioonid ja tunded kirja ning pärast nuttes või naerdes meenutada .
Ma olen õnnelik , et ma võtsin Sind kuulda Kabe ning hakkasin Sinu tungival soovil blogi pidama . See on tõesti hea koht eneseväljendamiseks ja kui ma öösiti unehäirete all kannatan , siis nüüd mul on vähemalt tegevust . SUUR AITÄH KULLAKENE !
No comments:
Post a Comment