Minu kiire elutempo juures pean taaskord paluma vabandust, et minu viimasest sissekandest on möödunud nii palju aega.
Vahepeal on toimunud nii palju erinevaid üritusi ning tekkinud on palju mälestusi.

Juuli lõpupoole mõtlesin, et see on mu kõige lambisem suvi üldse. 2 pikka kuud istusin lihtsalt kaubanduskeskustes ning tegin tööd - mitte midagi põnevat ei toimunud.
Lõpuks jõudis kätte august. Pidin minema noortevahetusse, mille käigus said kokku DJ'd ja tantsijad (Itaaliast,Portugalist,Saksamaalt ja Prantsusmaalt). Võin öelda, et need olid mu elu kõige kõvemad 10 päeva koos parimate inimestega, kellest ma siiamaani tunnen meeletult puudust ning plaan külla minna järgmine suvi on kindel!! Esimene peatus Itaalia/Portugal !
Siin kohal peaksin tänama kõiki neid inimesi, kes kõik on lihtsalt kirjeldamatud isisksused ning kes on minu südames alati nagu final evendi UV-värvid minu riietel.
Tükike minust, perekond!

Kohvrit ei suutnud ma päris kaua lahti pakkida, sest raske oli kõigest lahti lasta. Kõige rohkem oli kahju Itaallaste ära minekust, kus sai mõnusalt jõgesid nutetud, sest siiski nendega sain kõige lähedasemaks ja Danielega ma veel kunagi abiellun - Ma luban !!!

Peale 10 päeva paradiisi algas jällegi töönarkomaani elu ning ka abituriendi elu hakkas lähenema.

Lõpuks jõudis kätte see viimane esimene september. See oli kuidagi eriline, saime siiski ju väikesed aktusele viidud.. Ja nii see koolijama peale hakkaski.

Loomulikult mitte miski mul endiselt koolis sujuda ei taha. Uurimustöö, mis on eelduseks minu koolilõpetamisele, võiks ennast ise valmis kirjutada ning kohal käimine ka eriti kiita ei ole. Esimesed tunnid algavad liiga vara ning viimased tunnid lõpevad ju liiga hilja. Samuti, kui käia veel tööl ning trennis on päeva lõpuks suhteliselt laiba tunne.

Abituriendi eluga kaasnevad siiski ka positiivsed asjad - õpetajatepäev, rets jpm. Retsimisega võib täitsa rahule jääda, sest mul oli kõige khuulim rebane üldse - TY FRANCIS! 
Samuti võib rahule jääda ka ristimispeoga Patarei vanglas, sest siiski  TLG omab kõige kõvemat Peokorraldustiimi - Egon, Neyl ja mina.

Eelmises sissekandes lootsin ka, et keegi tuleb minuga Rootsi ning tahaks jõuda ka avinurme .
Ühel heal päeval Aigar pakkus välja, et võiksime minna Rootsi. Uued tutvused jälle juures ning hea tripp selja taga. Jaanuaris kordame !

Ka Avinurmes jõudsin sügisvaheajal ära käia. Suurepärased 3 päeva läksid kohutavalt ruttu. Selles kohas on midagi , mis tõmbab alati tagasi ning mis tekitab rahuolutunnet. Loomulikult ei saa mainimata jätta armastust Martini, ta pere ja kodus vastu !!! 

Lõpetuseks luban, et võtan ennast nüüd kokku. Üritan kooliga ühele poole saada, jõuan rohkem trenni ning kirjutan rohkem .


Cheers !